Olen lihtsalt üks kohati kummalise mõttemaailmaga tüüp, kelle kohta võib öelda, et…. Ah, ma ei teagi, mida. Eks need, kes mind tunnevad, võivad täpsemalt öelda. Miks siin nimeks seikleja – võib-olla seepärast, et kogu senine elu tundub olevat ajutine, pesitsen seal, kuhu parajasti satun. Päris koduks polegi saanud nagu ühtegi kohta nimetada, kuigi hetkel peaksin selleks ikkagi pidama Pärnut. Aga momendil olen pesitsemispaigaks leidnud Tartu ja olen sellega väga rahul. Kes teab kauaks…
Nagu juba arvata võite, siis naudin praegu tudengielu ja seda Eesti parimas ülikoolis. Erialaks selline lihtne ja kõigile mõistetav ala nagu keskkonnatehnoloogia. Ärge küsige, kust selline suund, lihtsalt juhtus ja olen rahule jäänud.
Aitab ka minust. Inimene areneb edasi ja kõik muutub. Ei saa kõike kohe enda kohta ära rääkida.
